Jaanika blogi

Haridustehnoloogi inspiratsiooniallikaist ja keerulisetest olukordadest

Haridustehnoloogi inspiratsiooniallikaist ja keerulisetest olukordadest

Minu kõige inspireerivam haridustehnoloogiline kogemus

Üks minu inspireerivaimaid haridustehnoloogilisi kogemusi oli osavõtt Coursera avatud masskursusest “Learn to program: the Fundamentals” paar aastat tagasi. Tegemist oli sissejuhatava kursusega, kus kasutati Pythoni programmeerimiskeelt. Ühest MOOCist olin ma juba varem osa võtnud, nii et õppevorm ise oli mulle tuttav.

Kursuse tegi eriliseks hoopis see „ma-saan-hakkama“ tunne, mis ma kursuselt sain – hoolimata sellest, et tegemist oli veebipõhise masskursusega. See tõestas mulle, et suurepärase õpikogemuse jaoks (isegi keerulisema teema puhul) ei ole tingimata tarvis väikest seminarigruppi näost-näkku juhendamisega.

Enne kursusest osavõttu oli mul programmeerimise suhtes eelarvamus, et selle õppimine saab olema ebaproportsionaalselt vaevarikas. Tõsi, programeerimine ei ole lihtne, kuid nagu sellest Coursera MOOCist osavõtt mulle tõestas, täiesti õpitav, eriti baastasemel. Tahtmist ja aega peab olema …. ja internetiühendust.

Õpetaja nõustamine keerulistes olukorades

Kas õpetaja ja õpilased peaks sotsiaalvõrgustikes teineteise kontaktid olema?
Sõltub olukorrast. Mina soovitaks õpetajal olla ettevaatlik oma igapäevase profiili alt õpilaste kontaktiks lisamisega – siis peab õpetaja hoolitsema selle eest, et tema avaldatud sisu hulgas ei oleks midagi sellist, mis oleks mitmetimõistetav või mida pahatahtlikum õpilane võiks kurjalt kasutada. Õpetaja profiil peaks olema professionaalne ja neutraalne.

Väikses maakoolis, kus õpilasi vähe ja kõik teavad nii või teisiti kõigist kõike, on asi ehk lihtsam (?). Suuremas koolis, kus õpilasi palju ning info liikumist peaaegu võimatu kontrollida, tuleks asja üle hoolikalt järele mõelda. Teinekord nõrgub info sotsiaalvõrgustikes kontaktide kontaktide kaudu inimesteni, kellega me ei sooviks tegemist teha. Seda eriti siis, kui privaatsussätted on tähelepanuta jäetud.

Seega soovitaks ma õpetajal korralikult läbi mõelda, millist profiili ja kelle jaoks ta tahab sotsiaalvõrgustikes kujundada ning millist sisu on ta seni avaldanud. Sealjuures selgitaksin erinevate sotsiaalvõrgustike iseloomu, info liikumise viise ja võimalikke probleeme. Facebookis võiks õpilastega asjaajamiseks luua hoopis eraldi neutraalse profiili, mille kaudu lehti ja sündmusi luua.

Autori- ja isikukaitse: laste pildid, pildid lastest
Tänapäeval peaks igal koolil oma töötajatele olema selles valdkonnas selged juhised – siis ei pea iga õpetaja kulutama ohtralt aega ja vaeva amatöörjuristi rollis. Pean mõistlikuks nende koolide tegutsemisviisi, kes küsivad vanematelt kirjaliku nõusoleku laste pildistamise, filmimise ning nende tööde avalikustamiste kohta.

Andmekaitse inspektsioon on koostanud päris hea kokkuvõtte koolis pildistamise ja filmimise reeglite kohta. Juhise punktis 12.2 on välja toodud, et teatud piirini on kool avalik asutus. Seega võib seal pildistada-filmida avalikustamise eesmärgil ka luba küsimata, kuid eeldusel, et kohalolijad saavad valida, kas nad soovivad pildile-filmile jääda. Samas on koolil õigus kehtestada reeglid oma territooriumil pildistamise-filmimise kohta – usun, et see võimaldab arusaamatusi kõige paremini vältida. Muidugi tuleb sealjuures hoolt kanda ka selle eest, et need reeglid oleks kõigile (lapsevanemad, kooli töötajad, lapsed) edastatud ja selgitatud: miks ja kelle jaoks sellised reeglid.

Taristuprojektid koolis
Kooli ja koolitaristuga mul vahetu kogemus puudub, nii et selles kontekstis projekti läbiviimisest ma suurt kirjutada ei saa. Samas mõnes muus asutuses on projekte läbi viidud küll.
Kui peaksin õpetajale projekti läbiviimise kohta üldist nõu andma, siis soovitaksin alustada jõukohase ja konkreetselt piiritletud projektiga. Näiteks üht tüüpi seadme või virtuaalse taristu (veebipõhine töövahend) rakendamine ühe klassiga/ühe aine tarvis. Sealjuures peaks lähtuma ikka sellest, mis on tõesti otstarbekas ja õppimisele kaasa aitab – ühesõnaga, mitte teha projekti projekti pärast.

Võimalik rahastusallikas sorteerida välja niipea, kui idee kuju hakkab võtma. Kindlasti teha kindlaks rahastuse saamise kriteeriumid: kellele, milleks, kui palju ja millal raha antakse. Samuti on oluline panna konkreetselt paika projekti eesmärk ja edukuse mõõdupuu. Projekti plaanides kontrollida, kas arvestada saab vaid oma jõuga või on veel abikäsi – kes ikka tahaks hilisööni aruandeid kirjutada. Kui esimene kogemus käes, saab edasi vaadata, kas ja kuidas tasuks veel teha.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.