Jaanika blogi

Haridustehnoloogia praktika: eneseanalüüs nädal III

Haridustehnoloogia praktika: eneseanalüüs nädal III

Millega tegelesin?

Läinud nädalal jätkasin eelmises postituses kirjeldatud multimeedia koolituse ettevalmistamisega. Organiseerimisele kuluvat aega suurendab tublisti tõik, et koolitus toimub nelja paralleelse töötoana, mida viivad läbi üks meister (Lehrwerkmeister) Bau-ABC Rostrupist ja üks koolitaja Bremeni ülikoolist. Samas on see kontekstist tulenevalt hea kombinatsioon (praktik + teoreetik) ja jagab koormuse kahe inimese vahel.

Sealjuures tuleb hoolt kanda, et kõik kaheksa koolitajat leiaks oma tihedas graafikus aega, et töötuba ühiselt ettevalmistada (koolitajate jaoks on see vabatahtlik tegevus, milleks eraldi aega pole ette nähtud). Kuna koolitajad on eri asutustest, siis sai ühistööplatvormiks valitud Google Drive. Ent meistritele on see võõras keskkond: Bau-ABC Rostrupi-siseselt kasutatakse vaid oma võrgukettaid. Seega käisin meistrite juures tööhallides ja pakkusin haridustehnoloogilist tuge, et ettevalmistused ei takerduks võõra ühistööplatvormi taha.

Tegelesin ka lisamaterjali kogumise ja digitaalsete õppematerjalide töötoa kava koostamisega. Jagatud töökava ühisel toimetamisel Google Drive’is koos Bremeni kolleegidega jooksime aga ummikusse, kuna selgus, et meil on mõnest asjast kaunis erinev ettekujutus. Asja lahendamiseks leppisime lõpuks kokku näost-näkku kohtumise.

Nädal lõppes plaanitava koolitusseeria infotunniga, kus ma koos oma juhendajaga koolituse ideed ja korraldust meistritele ja täienduskoolituse osakonnale tutvustasin (saksakeelset esitlust saab vaadata siit). Üritus läks kokkuvõttes sujuvalt – kõik osavõtjad paistsid ideest aru saavat (minu kogemus saksa publikuga ütleb, et kui nad aru ei saa, siis nad alati küsivad). Ent järgmine reede seisavad ees plaanitud koolituse esimesed töötoad ja nende jaoks on veel omajagu tööd teha.

Mis siis sellest?

Sain veel kord kinnitust tõsiasjale, et mis tahes (digi)tehnoloogia kasutamisel arvestada, kus on selle piirid (selle küsimusega olen praktika jooksul pidevalt silmitsi seisnud). Näiteks ei saa mitu inimest asuda ühisdokumendis koolituskava eri osi kirja panema, kui neil näost-näkku või vahetut suhtlust võimaldava meediumi (videokõne) kaudu pole põhilised punktid ja eeldused kokku lepitud. Seda eriti siis, kui ühine suhtluskeel pole kõigi osapoolte emakeel.

Teiseks kogesin eriti ehedalt kaasamise ning personaalse pöördumise tähtsust. Sealjuures on paratamatult kõige tõhusam näost-näkku kontakt, eriti praktilist tööd tegevate inimeste jaoks, kes arvuti taga viibivad mõõdukalt. Kui see esimene samm tehtud, kulgeb ka edasine veebipõhine koostöö palju tõhusamalt. Seega kui vähegi võimalik, tuleks koostöö alguses läheneda osapooltele personaalselt – see investeering tasub ennast hiljem ära. Samas mõne projekti puhul ei pruugi see muidugi võimalik olla.

Kuidas edasi?

Endiselt pean olema järjekindlam ja kiirem tegevustes, mille vajalikkusest oled teadlik, kuid mis nõuavad iga kord veidi eneseületamist.
Teiseks peaksin meeles pidama, et kui edasine koostöö toimub peamiselt veebipõhiselt, siis tuleb näost-näkku kohtumistel keskenduda kõige olulisema kokkuleppimisele. See tähendab, et kohtumiseks valmistudes tuleb läbi mõelda eeldused ja põhimõtted, milles tuleb ühisele arusaamale jõuda, et edaspidi edukalt ühistöövahendites jätkata.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *