Jaanika blogi

Haridustehnoloogia praktika: eneseanalüüs nädal IV

Haridustehnoloogia praktika: eneseanalüüs nädal IV

Millega tegelesin?

Läinud nädal möödus viimaste ettevalmistuste tähe all, et reedel läbi viia esimene multimeediakoolituse sessioon. Koolituse ülesehitusest saab täpsemalt lugeda sellest postitusest. Esmaspäeval sõitsin Bremenisse, et koos kolleegidega ITB-st (Institut Technik und Bildung) digitaalsete õppematerjalide töötoa sisu ja kulg täpsemalt paika panna. Digitaalsete õppematerjalide koostamise töötoas otsustasime tutvustada veebipõhist testimiskeskkonda Goconqr ja esitluste jagamise portaali Sildeshare.

Ülejäänud nädal möödus materjalidele lihvimise, koolituse Google Drive’i kausta korrastamise, osalejatele vajaliku info saatmise ning muu sellise tähe all. Reede hommikul vaatasin veel ruumid üle, valmistasin ette osavõtunimekirjad ja testisin ühe tutvustatava töövahendi funktsioone. Lõunapaiku saabusid ka kolleegid Bremenist ning pärastlõunal alustasime oma nelja paralleelset töötuba.

Mina olin kaasjuhendajaks ühes digitaalsete õppematerjalide töötoas, mis toimus koolituskeskuse arvutiklassis. Teine juhendaja oli Bremeni ülikoolist, kes emakeelse kõnelejana võttis kandvama rolli. Meie grupp oli väike, viis inimest: kolm tublisti üle keskea meistrit (Lehwerkmeister), üks täiendkoolituse koordinaator ja üks asutuses viibiv praktikant.

Üldiselt kulges töötuba sujuvalt, kuid üks asi ei läinud siiski plaanipäraselt. Me ei osanud arvestada, et kõik arvutiklassi arvutid on seotud ühe, nn õpilase kasutajaga. See tähendas, et osalejad ei saanud arvutiklassi arvutitelt oma kontodele sisse logida, et avada meiliga saadetud link Google Drive’i kaustale (asutus hoiab andmeid oma serverites ja meilidele ligipääsemiseks on tarvis oma kasutajakontole sisse logida). Link ise oli aga üsna pikk ja selle sissetippimine oleks olnud kindel tujurikkuja.
See väike takistus ei pannud küll töötuba seisma, ent osalejad võtsid seetõttu juba algusest peale hoiaku „ma siis pigem vaatan“ ja ei teinud ise tööprotsessi kaasa (kuigi jälgisid tähelepanuga ja arutasid seda, mis juhendaja arvutist seinale kuvati).

Mis siis sellest?

Kirjeldatud väikese viperuse taga oli aga kõnekas fakt. Ma olen ise harjunud kasutama päris palju pilveteenuseid, mis vähendas mu võimet sellist takistust ette näha. Olen harjunud, et saan oma meilidele ligi mis tahes internetiühendusega arvutist. Ühesõnaga ei osanud ma võimalikele probleemidele mõeldes ennast siiski piisavalt selle asutuse konteksti asetada.

Teiseks oleks tegelikult saanud asja lahendada ka teistmoodi, nt juhendaja arvutis olnud LanSchooli klassijälgimistarkvara abil, mis võimaldab kõikide nn õpilaste arvutitega ekraani jagada. Tagantjärgi tarkus, aga vähemalt saab järgmine kord seda lahendust kasutada.

Kuidas edasi?

Konkreetselt võttes pean meeles, et edaspidi kontrolliksin lisaks arvutite tehnilisele valmisolekule ka seda, kuidas need kasutajatega on seotud, ning milliseid takistusi sellest võiks tõusta.
Laiemalt võttes tuleb võõras asutuses teadlikult mõelda asjadele, mida ma eeldan, et need nii toimivad, ning kontrollida, kas see ikka on nii.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *