„Kivike-tiigis“ õppedisain

„Kivike-tiigis“ on USA professori M. David Merrilli loodud õppedisaini mudel, mis põhineb tema nn õpetamise peamistel printsiipidel (first principles): ülesandekesksus, aktiveerimine, demonstreerimine, rakendamine ja lõimimine. Need on põhimõtted, mis Merrilli uurimustöö kohaselt kerkivad esile kõikides õppedisaini mudelites (Merrill 2002, lk 39-40).

„Kivike-tiigis“ mudelis on õppimine ja õpetamine koondunud päriselulise tervikülesande ümber. Samas ei ole tegemist avastusõppega, sest ülesande käiku demonstreeritakse õppijale enne, kui ta seda ise lahendama hakkab. Tervikülesande demonstratsiooniga asetatakse õpitu päriselu konteksti ning esitatakse õpieesmärgid (Merrill 2007, lk 34, 43).

Merrilli mudeli järgi koosneb disainiprotsess justkui kontsentrilistest ringidest (joonis allpool):
Esiteks tehakse kindlaks päriseluline tervikülesanne, mida soovitakse õpetada. Valitud ülesanne määrab ühtlasi ära ka õpetatava sisu. Seega erinevalt mõnest teistest mudelitest ei alusta „Kivike-tiigis“ mudel õpieesmärkide seadmisest, vaid sisust (Merrill 2002, lk 41).
Teiseks koostatakse valitud tervikülesandele sarnaste ülesannete jada, mis kulgeb lihtsamast keerukamani. Iga ülesanne jadas on tervik, mitte osa suuremast ülesandest ning esitab lahendust vajava juhtumi, mitte lihtsalt lahenduse kirjelduse (Merrill 2007, lk 36-37).
Kolmandaks leitakse analüüsi käigus iga jadas oleva ülesande täitmiseks vajalikud teadmus- ja oskusosised (component knowledge/ skills). Need teadmised ja oskused korrastatakse teadmusobjekti vormi (knowledge object). Teadmusobjekt sisaldab teadmisi asjakohaste faktide (information-about, parts-of), mõistete (kinds-of), protseduuride (how-to) ja reeglite (what happens if) kohta. Sealjuures tuleb õppesisu esitada nii üldinfo (information) kui ka konkreetsete juhtumite (portrayals) kujul (Merrill 2007, lk 38 -39).

“Kivike-tiigis” õppedisaini skeem

Neljandaks valitakse õpetamisstrateegia. „Kivike-tiigis“ mudeli järgi võiks ülesandekeskne õpetamisstrateegia välja näha nii (Merrill 2007, lk 43):
1. Näita tervikülesannet.
2. Esita ülesande-spetsiifilised teema osised (topic components).
3. Demonstreeri ülesande-spetsiifilisi teema osiste rakendust.
4. Näita veel ühte tervikülesannet.
5. Lase õpilastel rakendada eelnevalt õpitut osiseid ülesande lahendamisel.
6. Esita täiendavaid ülesande-spetsiifilisi teema osiseid.
7. Korda rakenda-esita-demonstreeri tsüklit ka järgnevate ülesannete jaoks.

Viiendaks sammuks „Kivike-tiigis“ mudeli puhul on õppematerjali disain (interface design), kus õpitav sisu kohandatakse selle edastamisvahendile ja õpikontekstile (Merrill 2002, lk 41).
Viimaseks osaks Merrilli mudelist on õppematerjali või õppesituatsiooni arendamine/tootmine. Võrreldes teiste sammudega tema mudelis, pöörab Merrill sellele faasile üsna vähe tähelepanu.

Kuidas võiks välja näha “Kivike-tiigis” mudeli rakendamine? Selle üle arutlen õige pea eraldi postituses.

Kasutatud kirjandus:
Merrill, M. D. (2002). A pebble-in-the-pond model for instructional design. Performance Improvement, 41(7), 39–44. doi:10.1002/pfi.4140410709
David Merrill, M. (2007). A Task-Centered Instructional Strategy. Journal of Research on Technology in Education, 40(1), 33–50. doi:10.1080/15391523.2007.10782493