Jaanika blogi

Konnektivistlik MOOC konnektivismist

Konnektivistlik MOOC konnektivismist

Konnektivismi teoreetiku Stephen Downesi (2011) järgi on konnektivismi põhiidee, et teadmine on laiali jagatud võrgustikuks põimitud ühenduste vahel ning õppimine seisneb oskuses neid võrgustikke luua ja nendevahelisi piire ületada.

Prototüüpne näide konnektivistlikust avatud masskursusest on Downesi ja Siemensi endi kursus Connectivism and Connective Knowledge („Konnektivism ja konnektivistlik teadmine“). Nagu Downes ise kursuse kohta selgitab, on kursusel osalemise protsess tunduvalt olulisem sellest, mida osalised kursuse sisust õpivad. Kursuse mõte on pigem õppija on ümbritsemine selle valdkonna praktikutega. Õppija teeb samu asju, mis praktikud, ning niiviisi võtab omaks nende teguviisid ja väärtused. See viimane idee ei ole iseenesest midagi uut — nagu ka Downes ise tunnistab — vaid taasavastatud, vana hea õpipoisi põhimõte.

Milline täpselt näeb siis välja Downesi ja Siemensi konnektivistlik kursus?
Kursus kestab 12 nädalat ja igal nädalal on oma teema. Ülejäänud kursus kulgeb Downesi kohaselt nelja tegevuse põhjal: kogumine (aggregation), remiksimine (remix), ümbertöötlemine (repurposing) ja edasiandmine (feeding forward). Ükski tegevus ei ole kohtustuslik.

Kogumiseks on kursusel igapäevane uudiskiri, kus kursuse juhendajad pakuvad välja tutvumiseks artikleid ja videosid ning blogipostitusi, säutse, arutelusid jne., mis on loodud nii kursuse juhendajate kui ka osalejate poolt (Downes 2011). Siit kumab läbi konnektivistlik arusaam, et teadmus asub võrgustikus (Pata 2013) — sisu kogutakse kõigilt kursusel osalejatelt.
Remiksimise eesmärk on seostada kursusel pakutud materjali omavahel ja teiste materjalidega ning pidada selle kohta logi (lingikoguna, blogis, arutelufoorumis vms). Sellele järgneb ümbertöötlemine, mille käigus õppijad loovad ise midagi ning panustavad ühisesse teadmisesse.

Viimaseks sammuks on ümbertöötlemise käigus loodu jagamine ning seda mitte vaid kursusel osalejate, vaid kogu maailmaga. Downes rõhutab, et see võib-olla raske, kuid toimib paremini kui mis tahes hinne või boonussüsteem: teised inimesed näevad õppija tööd ja saavad sellele ehitada.

Selles tegevuste jada (kogumine, remiksimine, ümbertöötlemine, edasiandmine) taga võib näha konnektivistlikku vaadet õppimisele kui võrgustiku loomise protsessile (Pata 2013). Kogumise ja remiksimise käigus teevad õppijad materjalist oma valiku ning ümbertöötlemise käigus loovad selle põhjal uue tähendusliku terviku.

Lõpetuseks võin öelda, et Downesi ja Siemensi kursusega tutvudes tekkis küll huvi kursusest osa võtta, kuid ilmselt tuleb ka konnektivistliku lähenemise puhul arvestada, et mis toimib mõne konteksti ja sihtgrupiga, ei pruugi toimida teisega.

Kasutatud kirjandus:
Downes, Stephen (2011, 1. mai). Connectivism and Connective Knowledge (ajaveebipostitus). Loetud aadressil: http://www.huffingtonpost.com/stephen-downes/connectivism-and-connecti_b_804653.html

Pata, K. (2013). Loeng 4: jagatud tunnetus, sotsiaalne õppimine, tegevusteooria ja konnektivism ning nende haridustehnoloogilised rakendused [pdf-fail]. Loetud aadressil:
https://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng4.pdf

Link ülesandele

2 thoughts on “Konnektivistlik MOOC konnektivismist

  1. Teet Uuemõis

    Tõepoolest tekib teadmiste omandamine ja jagamine. Ma arvan, et on oluline, et taolistel kursustel oleks mingi mõõdetav lõppeesmärk, mis soodustab ühisosa loomist.

  2. Pingback: Tehnoloogia kui muutuste kujundaja | HT14

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.