Jaanika blogi

Teadmusjuhtimise olemusest ja arengust

Teadmusjuhtimise olemusest ja arengust

Teadmusjuhtimise mõiste
Teadmusjuhtimist võib vaadelda kui organisatsiooni- ja juhtimisteooria haru, mis on tekkinud ja arenenud viimastel aastakümnetel ühes suurte ühiskondlike muutustega ( postmodernistliku/postindustrialistliku/infoühiskonna tõusuga).
Teadmusjuhtimine otsib vastust küsimusele, kuidas juhtida teadmusmahukaid organisatsioone, kus töötajate teadmised on organisatsiooni oluline vara.
Teadmusjuhtimise mõistel ei ole ühte kindlat määratlust, kuid enamasti käsitletakse seda kui protsessi, distsipliini või praktilist tegevust teadmiste loomiseks, edastamiseks, säilitamiseks ja kasutamiseks.
Samuti võib teadmusjuhtimist kirjeldada kui strateegilist lähenemist organisatsiooni teadmusele, mille eesmärgiks on selgitada välja organisatsiooni jaoks elulise tähtsusega teadmised, soodustada nende ülekannet, muuta töötajate teadmised organisatsiooni teadmisteks, vähendada organisatsioonilise mälu kadu ning luua vahendid kõige selle saavutamiseks.

Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad
Teadmusjuhtimise mõiste kerkis esile koos teadmusmahukate teadmusmahukate asutuste tekkega. Töötajate teadmised olid selliste organisatsioonide jaoks oluline vahend oma eesmärkida saavutamiseks.
Teadmusjuhtimise mõiste kui sellise võttis kasutusele USA juhtimiskonsultant Karl Wiig 1980. aastatel.
Eriti olulisel kohal teadmusjuhtimise arengus on 90dnatel aastatel ilmunud Thomas A. Stewarti artiklid ajakirjas Fortune intellektuaalsest kapitalist ning Jaapani majandusteadlaste I. Nonaka ja H. Takeuchi raamat The Knowledge Creating Company. Stewart visandas oma artiklites raamistiku ettevõtte mitte-materiaalsete vahendite analüüsiks; Nonaka ja Takeuchi tõid välja, kuidas strateegiline lähenemine teadmusele ettevõttes loob pinnase innovatsiooniks.
Teadmusjuhtimise kontseptsiooni arenemisel on paljud teoreetikud hakanud eristama teadmusjuhtimise protsesse, nagu näiteks teadmusloome, teadmushõive, teadmuse rakendamine jne. Teised aga vaatlevad ka protsesse kui vaid osa suuremast tervikust, kuhu peale teadmusjuhtimise protsesside ja süsteemide kuuluvad teadmusjuhtimise infrastruktuur, mehhanismid ja tehnoloogiad, mis protsesse ja süsteeme toetavad.
Lisaks on teadmusjuhtimise lähenetud eri vaatenurkadest, rõhutades kord tehnoloogiat (tehnotsentristlik lähenemine); kord organisatsiooni (organisatsiooniline lähenemine); kord inimesi, kogukonda ja identiteeti (ökoloogiline lähenemine).

Teadmusjuhtimise arenguetapid
Teadmusjuhtimise arengus võib eristada nelja etappi.
Esimene etapp – IKT kiirele arengu tõttu hakatakse teadustama teadmuse määravat rolli ettevõtte edus. Ettevõtted hakkasid oluliseks pidama saadud õppetundide ja parimate praktikate analüüsi. Teadmusjuhtimises olid esikohal teadmusvarade juhtimine, teadmustehnoloogiad ja teadmuse hindamine.
Teine etapp – teadmusjuhtimise keskmesse nihkuvad inimesed ja kultuur. Keskendutakse organisatsioonilise õppimise, praktikakogukondade, organisatsioonikultuuri ja intellektuaalse kapitali uurimisele ja arendamisele.
Kolmas etapp – Kõige olulisemaks küsimuseks tõuseb, kuidas organiseerida infot nii et inimene teab, et see on olemas ja teab, kust seda leida. Tähelepanu keskmes on info-otsisüsteemid ning esile tõusevad sellised teadmusjuhtimise valdkonnad nagu teadmiste arhitektuur, teadmuste eestvedamine ja muutustejuhtimise strateegia.
Neljas etapp – keskmesse nihkub organisatsiooniväline info ja teadmus.

Teadmusjuhtimise seosed teiste teadusvaldkondadega
Kõige enam on teadmusjuhtimist seostatud filosoofia, eriti epistemoloogiaga (milline on teadmiste olemus). Samuti on teadmusjuhtimisel olulisi seoseid psühholoogia ja majandus- ning sotsiaalteadustega, sest need aitavad aru saada, kuidas teadmised mõjutavad nii üksikisiku ja ühiskonna toimimist.
Kuid peale selle on teadmusjuhtimisel seoseid ka raamatukogu ja infoteadusega, organisatsiooniteooriaga, ärivaldkonna, kognitiivteaduste, juhtimisteaduste, infotehnoloogia ja veel teiste valdkondadega.

Infojuhtimine vs teadmusjuhtimine
Info- ja teadmusjuhtimise eristamine ning nendevahelised seosed on teadmusjuhtimises oluline küsimus, sest nii mõnigi teoreetik on neid näinud kas sünonüümidena või vaadelnud üht teise osana.
Üldiselt keskendub aga infojuhtimine dokumentidele ja info tõhusale haldamisele, samas kui teadmusjuhtimine keskendub pigem inimestele ja teadmistele ning inimeste võimele teadmiste toel tõhusalt tegutseda.

Teadmiste tüpoloogia
Üks levinumaid teadmiste liigitamise viise on nende paigutamine hierarhilisse püramiidi, mille esimene aste on andmed, teine informatsioon, kolmas teadmised ja neljas teadmus. Sellel püramiidil on ka palju täiendatud versioone ning mõni teoreetik on näiteks füüsiliselt eraldanud püramiidi alaosa (informatsioon ja andmed – kuuluvad asjade maailma) ja püramiidi ülaosa (teadmised ja tarkus – kuuluvad inimese maailm).

Teadmiste hankimise viisid ja allikad
Teadmusjuhtimises kõneldakse peamiselt kolmest teadmiste allikast: hea praktika (nt äriprotsessid, mis on tõestanud oma tõhusust), organisatsiooni mälu (olulised dokumendid, edulood, andmebaasid jms) ja praktikakogukonnad (ühise tegevusvaldkonnaga inimesed, kes jagavad kogemusi, töövahendeid jm).

Vaikiv ja väljendatud teadmus
Vaikiva (tacit) ja väljendatud (explicit) teadmuse mõisted võtsid kasutusele Nonaka ja Takeuchi, kuid nad toetusid sealjuures varasemate teoreetikute (Polanyi) tööle.
Vaikiv teadmus sõnadega väljendamata, teadustamata ning juurdunud isiklikus kogemuses. Vaikiv teadmus võib olla nii tehniline (kuidas midagi teha) kui ka vaimne (mõttemudelid vms).
Väljendatud teadmus on kergesti sõnadega kirjeldatav ja seda saab lihtsalt teistele edasi anda, juhenditesse ja muudesse materjalidesse kirja panna.
Mõni teoreetik eristab lisaks vaikivale ja väljendatud teadmisele ka deklaratiivseid ja protseduurilisi teadmisi. Deklaratiivsed teadmise kergesti kirjeldatavad, nagu näiteks faktid, ülesanded jm. Protseduurilised teadmised kuuluvad aga vaikiva teadmise hulka ja käivad selle kohta, kuidas viia läbi kindlat toimingut. Protseduurilised teadmised sõltuvad valdkonnast ning motoorsetest ja intellektuaalsetest oskustest.

Kasutatud kirjandus:
Virkus, S. (2010). Development of Information and Knowledge Management (õpiobjekt). Loetud aadressil: http://www.tlu.ee/~sirvir/Information%20and%20Knowledge%20Management/Development%20of%20IKM/index.html
Virkus, S. (2015). I moodul: teadmusjuhtimise mõiste ja olemus. Teadmiste tüpoloogia, teadmiste hankimise viisid ja allikad. Vaikiv ja väljendatud teadmus. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused. Teadmusjuhtimise seosed teiste teadusaladega (pdf-fail). Loengukonspekt, loetud Moodle’i keskkonnas kursuse lehel.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *