Jaanika blogi

Innovatsioonist meis enestes

Innovatsioonist meis enestes

Selle nädala ülesanne oli mõnes mõttes keeruline, sest nii, nagu ilu on vaataja silmades, nii on innovatsioon igaühe enda peas. Raske on öelda, milline kursusekaaslaste kirjeldatud õpistsenaariumite hulgast on kõige innovaatilisem. Kui asetada sama mõte teoreetilisse konteksti, siis see, mis Rogersi tehnoloogia omaksvõtmise kõvera innovatsiooni-meelsete (innovaatorite) jaoks on juba eilne uudis, tundub kõvera teise äärmuse (konservatiivide) jaoks tehnoloogia viimase sõnana (Pata 2013).

Seega ei tooks ma välja konkreetset stsenaariumi, vaid pigem käsitletud lähenemistest ühe, millest lähtuvate õpistsenaariumite rakendamine Eesti koolides oleks minu arvates innovaatiline. Seega keskendun ma mõtteviisile, mitte otseselt tehnoloogiale, sest mõtteviisist saab alguse kõik ülejäänu.

Minu arvates oleks selliseks lähenemiseks enesejuhitud õppimine. Iseenda õppimise suunamist ja juhtimist võiks alustada järk-järgult juba õige varakult, sest rohkem kui mis tahes muu oskus võimaldab just see noortel eluga toime tulla ja kiirel kohaneda. Samas usun, et paljudele õpilasetele, õpetajatele ja et mitte ära unustada – lapsevanematele – tunduks see mõte võõrastav, sest iga osapoole vabadus ning samas vastutus suureneksid.

Mida tuleks koolis muuta, et juurutada rohkem enesejuhitud õppimist?
Esmajoones mõttelaadi, mille muutmine on kõige keerulisem. Õpilased peaks mõistma, et nemad ise ja nende tulevik on õppimise keskmes, mitte õpetajad, vanemad või hinded. Seda ei saa toimuda ilma, et õpetajad, kool ja lapsevanemad ühiselt neid selles suunas juhiks ning ise samu põhimõtteid tunnistaks. Esiteks peaks nad andma õpilastele rohkem vabadust oma valikute tegemisel, teiseks aga selgemalt näitama, et vabadusega kaasneb vastutus.

Ennastjuhtiv õppimine ei saaks kanda kinnitada rangelt ettekirjutatud õppekavasid järgides, sest kus oleks siis ruumi õppijatel ennast juhtida, kui nad on juba kindlatesse raamidesse surutud. Seega eeldab ennastjuhtiva õppimise juurutamine suurema mänguruumi jätmist nii koolidele, õpetajatele kui ka õppijatele.

Samas pean tõdema, et üldisel tasandil on lihtne selliseid mõtteid mõlgutada, kuid nende rakendamine praktikas tähendab paljude keeruliste valikute tegemist.

Kasutatud kirjandus:
Pata, K. (2013). Loeng 8: tehnoloogia kui muutuste kujundaja [pdf-fail]. Loetud aadressil:
https://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng8.pdf

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.