Mõeldes selle nädala arutlusteemale, meenus mulle küsimus, mille üle olen aeg-ajalt mõelnud: mis paneb õpihaldussüsteemi elama? Kuidas tekib õpihaldussüsteemi kui infrastruktuuri ümber tõhus ja aktiivne õpikeskkond, mis on enamat kui õppematerjalide ülesriputamise koht?
Kust see küsimus tekkis? Oma töös olen märganud, et ühte ja sama infrastruktuuri võib kasutada väga erinevalt. Ühed koolitajad kasutavad selle funktsionaalsust aktiivselt ning teevad õpihaldussüsteemist olulise kanali õppijatega suhtlemisel, õppetöö korraldamisel ning rikastamisel. Teised jäävad vaid põhifunktsionaalsuse juurde ning teevad vajadusel vaid „kiireid reide“ haldussüsteemi.
Selliseid erinevusi olen täheldanud nii erasektori koolituses kui ka ülikoolides. Näiteks mõnel kursusel võib Moodle’i õpihaldussüsteem muutuda aktiivseks õpikeskkonnaks, kus toimub elav arutelu ning tegevust jagub tundideks. Teise kursuse puhul võib see olla aga nagu hop-on-hop-off turistibuss, kuhu õppijad logivad kiirelt sisse, et haarata vajalikud failid ning lahkuda.
Mida räägivad selle kohta uuringud? Õpihaldussüsteemide funktsioonide kasutamist uurinud Lonn ja Teasley (2009) täheldasid, et üliõpilased hindasid IKT-vahendite mõju õppetööle just selle põhjal, kuidas neid vahendeid kursusel kasutati. Õpihaldussüsteemide interaktiivseid funktsioone (vestlus, vikid) hindasid üliõpilased võrdlemisi tagasihoidlikult. Pole ka ime, arvestades, et kasutust leidsid need vähe nii õppejõudude kui üliõpilaste seas. Lonn ja Teasley (2009, lk 693) leidsid, et interaktiivsete funktsioonide kasutamist ning väärtust aitaks tõsta see, kui koolitada õppejõude, et nad oskaksid interaktiivseid funktsioone paremini rakendada.
Samas oma õppimis- ja koolitamiskogemuse põhjal usun, et oma roll on siiski mängida ka õppijatel ning nende valmidusel teemaga sügavuti minna ning arutleda. Eks iga koolitaja on tunda saanud seda, et mõni õppijate rühm haarab pakutud tegevusest innukalt kinni, samas kui teine võrdlemisi külmaks jääb.
Lisaks ei tohiks unustada õpihaldussüsteemi tehnilist külge. Mida intuitiivsem ja meeldivam on seal navigeerida ning tegutseda, seda lihtsam on koolitajal seal tegevusi algatada ning õppijatel neist osa võtta.
Kokkuvõtteks leian, et õpihaldussüsteemi kujunemine terviklikuks õpikeskkonnaks sõltub nii koolitaja oskustest ja soovist seda kasutada, õppijate aktiivsusest kui ka süsteemi kasutajasõbralikkusest.
Kasutatud kirjandus:
Lonn, S., & Teasley, S. D. (2009). Saving time or innovating practice: Investigating perceptions and uses of Learning Management Systems. Computers & Education, 53(3), 686–694. doi:10.1016/j.compedu.2009.04.008