Jaanika blogi

Õppimismetafoorid ja e-õppe loomine

Õppimismetafoorid ja e-õppe loomine

Igasugu võrdluspildid on õpetamisel kasulikud, miks siis mitte ka metatasandil, õppimist ja õpetamist ennast analüüsides. Haridustehnoloogiliste uuringute kursuse esimese ülesande jaoks vaatlengi lähemalt kahte metafoori, millest e-õppe materjalide arendamisel peamiselt juhindun.

Taustainfoks nii palju, et loon õppematerjale, mida kasutavad teised koolitusasutused. Sealjuures ei saa ma mõjutada nende juurde käiva auditoorse õppe kvaliteeti. Seega materjal, mille loon, on minu ainus vahend õppijate õpikogemuse kujundamisel. Materjali sihtgrupiks on väga erineva taustaga täiskasvanud.

Kuna loon just digitaalseid õppematerjale, siis jälgin oma töös paljuski kognitivistlikku, „õppimine kui infotöötlus“ (Pata 2013) metafoori. Miks? Kui e-õppe valdkonda asusin, märkasin nii oma kogemuse kui kasutajate tagasiside põhjal, et materjali esitusviis võib selle omandamise teha oluliselt lihtsamaks või raskemaks. Seega tekkis mul rida küsimusi: millal on infot parem esitada tekstina ja millal pealeloetult? Millal peaks eelistama videot ja millal fotosid või jooniseid? Kas lisainfo või värvikas keelekasutus tuleb õppimisele kasuks või kahjuks?

Nendele küsimustele vastust otsides sattusin Clarki ja Mayeri (2008) raamatule E-Learning and the Science of Instruction. Clark ja Mayer võtavad kenasti kokku erinevate e-õppe materjalide ja õppijatega läbiviidud uuringud ja esitavad nende põhjal rea põhimõtteid, mis aitaks luua tõhusat e-õpet. Näiteks on õppimisele soodsam, kui pildimaterjali selgitav info esitatakse pigem pealeloetuna kui kirjaliku tekstina. Siis on õppijal lihtsam infot töödelda, kuna see jagatakse eri kognitiivsete kanalite (kuulmise ja nägemise) vahel. Samuti peaks visuaalne materjal edasi andma just sisulist infot, mitte teenima vaid illustratiivset eesmärki — ilus, kuid ebaoluline virr-varr juhib õppija tähelepanu kõrvale ja raiskab tema kognitiivseid ressursse.

Selliste põhimõtte arvestamine aitab mul tagada, et õppija saaks just parajas koguses, asjakohast ja läbimõeldult esitatud infot. E-õppe materjali on ju nii lihtne kinni panna, kui õppija tunneb, et infot on liiga palju ning kõik on keeruline ja arusaamatu. Samas tuleb iga põhimõtte ja nõuande puhul siiski hoolikalt mõelda oma kontekstile ja sihtgrupile — on olukordi, kus üldised seaduspärad ei kehti.

Teiseks mõjutab mind digitaalsete õppematerjalide loomisel konstruktivistlik „õppimine kui teadmiste konstrueerimine“ metafoor (Pata 2013). Miks? See metafoor seletab minu arvates hästi nii seda, kuidas ma ise õpin kui ka mustreid, mida loen välja sellest, kuidas teised inimesed oma õppimist kirjeldavad. Me justkui ehitame uusi teadmisi: me püüame uut infot seostada oma varasemate teadmiste ja kogemustega ning koostada sidusat tervikut. Seega püüan ma õppematerjale luues asetada ennast õppija kingadesse: millised on tema eelnevad teadmised? Kuidas võib ta seda uut infot tõlgendada? Millised võrdpildid aitaks tal uut teadmist olemasolevaga kõige paremini mõista?

Need kaks ei ole ainsad võrdpildid, mida oma töös kasutan, küll aga leian ma neist kõige enam abi. Kuna aga nende põhimõtete alusel loodud materjal on veel töös, ei ole mul olnud võimalust süstemaatiliselt hinnata nende mõju just minu sihtgrupi jaoks. Ootan seda võimalust pikisilmi.

Kasutatud kirjandus:

Clark, R., Mayer, R. (2008). E-Learning and the Science of Instruction. Pfeiffer: San Fransisco
Pata, K. (2013). Loeng 1: uurimissuunad haridustehnoloogias [pdf-fail]. Loetud aadressil: https://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng1.pdf

One thought on “Õppimismetafoorid ja e-õppe loomine

  1. Pingback: Õppimismetafoorid | Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.