Jaanika blogi

Personaalsest õpikeskkonnast, rongidest ja kohvijoomisest

Personaalsest õpikeskkonnast, rongidest ja kohvijoomisest

Oma esimeses postituses õpikeskkondadest määratlesin õpikeskkonna kui süsteemi, mis võimaldab omandada uusi oskusi ja teadmisi, pakkudes nii sisu, õpitegevusi kui ka füüsilist või virtuaalset infrastruktuuri. Personaalseks õpikeskkonnaks (PLE – personal learning environment) muutub õpikeskkond minu arvates siis, kui selle kujundab üks konkreetne õppija oma vajadustest lähtuvalt. Ta valib töövahendid, tegevused, inimesed ning kohad õppimiseks — selles keskkonnas on ta ise enda õppedisainer.

Usun, et PLE on enamasti hajus ja sarnaneb sellele, mida Colliander, Fordham ja Solomon (2013) on nimetanud kui „in-between-space“. Nende järgi on see „vahepealne ruum“ viljakas pinnas, mis tekib era- ja avaliku haridussüsteemi, e-õppe ja väikeste isiklike kogukondade, akrediteeritud õppekavade ja avatud masskursuste (MOOC’id) vahel.
Kui järgi mõelda, siis on PLE-d ju alati olemas olnud: ka varem valisid õppijaid haridusasutusi, koolitusi, raamatuid, erialaühendusi jms, mis moodustasid nende õpikeskkonna. Muutunud on aga see, et ühes tehnoloogia arenguga on hüppeliselt suurenenud võimalused oma õpikeskkonna kujundamiseks. Ehk seepärast ongi PLE mõiste päevakorda tõusnud alles hiljuti? Arenas (2008) uuris, kuidas veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia areng on mõjutanud PLE kui mõiste kujunemist. Tema koondatud seisukohtades tõdetakse, et veeb 2.0 on lisaks interneti tohututele ressurssidele võimaldanud interaktiivse käitumis- ja mõttemalli teket veebis ning loonud uued viisid info kogumiseks ja organiseerimiseks. Sellises võimaluste-rikas keskkonnas on suutlikkus enda õppimist juhtida ja kujundada üha olulisem.

Kui liikuda isikliku kogemuse tasandile, siis minu magistriõpingutega seotud õpikeskkond on just selline Collianderi mõistes „vahepealne ruum“. See on dünaamiline võrgustik, kus on omavahel seotud füüsilised ja virtuaalsed paigad, inimesed, tööriistad ja ressursid. Minu isikliku õpikeskkonna piirid on hägused. Ma räägin perega raamatutest ning blogidest, mida loen töö või õpingute jaoks ja kasutan tööl info haldamiseks Evernote’i ja Google Drive’i samamoodi, nagu õppimise jaoks. Ma loen töö- ja õpingutega seotud kirjandust bussis ja rongis niisama hästi kui kodus arvuti taga. Esseed ja tööülesannete lahendused mõtlen tihti välja liikudes punktist A punkti B – seega kuskil vahepealses ruumis.

Suurim erinevus varasematest ülikooliõpingutest on see, et kui need olid püüd ette näha oma tulevikuvajadusi, siis nüüd õpin ma juba tekkinud vajaduse ajel. Tänu erialasele töökogemusele kujundan oma õppimist teadlikumalt, kuna mul on üsna selge ettekujutus, milliseid oskuseid ja teadmisi mul vaja läheb. Töötamine sunnib ka õppimist tõhusamalt organiseerima ja valikuid tegema. Lisaks on minu isikliku õpikeskkonna osaks muutunud kohad, mida varem kasutasin selle jaoks vähe, nagu isiklik blogi või Facebook.

Selline piiride hajumine õpingute ja muu elu vahel on minu jaoks viis, kuidas teha õppimine kohvijoomise-laadseks harjumuseks — see tuleb ise meelde, selle vajaduses ei ole kahtlust ning see on loomulik osa mu päevast.

Meisterdasin oma õpikeskkonna visualiseerimiseks sellise skeemi:

minu-opikeskkond

Link ülesandele

Kasutatud kirjandus:
Arenas, E. (2008). Personal learning environments: implications and challenges. In D. Orr, P.A. Danaher, G. Danaher & R.E. Harreveld (Eds.), Lifelong Learning: reflecting on successes and framing futures. Keynote and refereed papers from the 5th International Lifelong Learning Conference (pp. 54-59). Rockhampton: Central Queensland University Press.
Colliander, J. Fordham, I. & Solomon, A. (2013). Ten Themes that Define the next Decade of Edtech. Loetud aadressil: http://www.betakit.com/ten-themes-that-will-define-the-next-decade-of-edtech/

5 thoughts on “Personaalsest õpikeskkonnast, rongidest ja kohvijoomisest

  1. Elin Karuoja

    Näen, et oled teadlik õppija, tore oli hästi tabatud õpingute võrdlus kohvi joomisega: “õppimine kohvijoomise-laadseks harjumuseks — see tuleb ise meelde, selle vajaduses ei ole kahtlust ning see on loomulik osa mu päevast.”

  2. Inge Lahtmets

    Kui lugeda erinevaid “naistekaid”, siis teadlased puudub ühine arusaam, kui mitu tassi kohvi päevas on tervislik :)
    Mulle meeldib Sinu arutlus (mis on “vahepealne ruum”, õppimine teadlikumalt, võrdlus kohvi joomisega).
    Samas mõtlen, et kas ikkagi ka praegused õpingud pole püüe ette näha tulevikuvajadusi (Sa ei õpi ju, kuidas sisestada teksti kirjutusmasinal).

    1. jaanikahirv Post author

      Tõsi, Inge, eks igal asjaga tuleb osata mõõtu pidada. Mis kohvisse puutub, siis arvan, et mul on see tervislikkuse piir kahtlemata ületatud ja selles mõttes olen ma kadunud hing :D.
      Tulevikuvajaduste all pidasin silmas vajadust oskuste ja teadmiste järgi, mida mul enda tööülesannete täitmiseks vaja läheb. Esimeste õpingute ajal oli mu töökogemus napp ja ma ei teadnud kuigi täpselt, et mida ma õpitust tegelikult rakendama hakkan. Praegu on asi nii, et kui me näiteks õppedisainis eri mudelitest räägime, siis see ongi see, millega ma ka töö juures lisaks kõigele muule tegelen: püüan leida viisi, kuidas ehitada tõhusaid e-õppe materjale viisil – st õpitu aitab lahendada juba tekkinud probleemi. Tõsi, päris iga aine puhul see küll nii ei ole.

    1. jaanikahirv Post author

      Kui kohvijoomine ette võtta, siis see on ilmselt üks avalikus haridussüsteemis ja erasektoris töötavate haridustehnoloogide (nimetatakse neid siis nii või mitte) ühiseid jooni :D. Kusjuures, kas sa oled mõelnud, Teet, et kes ettevõtetes tavaliselt seda nn haridustehnoloogi rolli täidavad? Mis ametinimetusega inimesed?

Leave a Reply to Elin Karuoja Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.