Jaanika blogi

Situatiivne ja probleemõpe: näide avatud masskursuselt

Situatiivne ja probleemõpe: näide avatud masskursuselt

Tundub üsna loomulik, et õppimine peaks olema elulähedane ning lähtuma olukordadest, mida õppijad päriselus lahendama peavad. Kui palju sellist kogemuslikku lähenemist õppetöös rakendatakse, on muidugi iseasi. Samas kui hakkasin oma mälus sobrama, et seekordse ülesande jaoks näidet kogemuslikust või situatiivsest õppest leida, siis mul väga kaua ei läinud. Häid näiteid situatiivsest ja probleemõppest leidsin Coursera (veebipõhiste avatud masskursuste platvorm) sissejuhatavast programmeerimiskursusest „Learn to Program“. Läbisin selle kursuse üle aasta tagasi.

Kursuse tutvustuseks nii palju, et esmapilgul on see üsna tüüpiline Coursera MOOC: õppetöö toimus nädalate kaupa ning igal nädal on üks või mitu uut teemat, mida tutvustati lühikeste videote abil. Videos nägi õppija enamasti õppejõu arvutiekraani, kus ta sisestas oma koodi ning samal ajal selgitas just tehtut. Seega kursust tervikuna analüüsides võib seal kindlasti leida vägagi erinevaid lähenemisi. Mis aga minu arvates sisaldas väga tugevat situatiivse ja probleemõppe elementi, olid kodused ülesanded.

Iga ülesande keskmes oli mõni kindla valdkonna (problem domain) lahendust vajav probleem. Ülesande lahendamiseks oli õpilasel vaja rakendada videoloengutes demonstreeritud funktsioone või põhimõtteid. Näiteks pidi esimese ülesandes kirjutama programmi, millega sai maailmaaega teisendada mõne konkreetse ajatsooni kellajaks ja vastupidi. Ülesande püstituses tutvustati esmalt probleemi valdkonda: mis on maailmaaeg, mis on ajatsoonid ja kuidas neid tähistatakse. Seejärel kirjeldati, mida programmeeritav rakendus peaks suutma teha.

Nagu probleemõppele iseloomulik (Pata 2013), algas ülesanne lahendamist vajavast, realistlikust probleemist. Kui ma ülesannet nägin, oli mul kerge äratundmisrõõm – olen ise selliseid ajatsoonide kellaaja teisendajaid isegi kasutanud. Teiseks pakuti ülesande lahendamiseks mitte vaid aineteadmisi (programmeerimine), vaid ka muud probleemi lahendamiseks vajalikku infot (maailmaaja ja ajatsoonide kohta) – seegi on üks probleemõppe põhilisi jooni (Pata 2013). Probleemõppele iseloomulikest võtetest kasutamata oli grupitöö, kuid seda arusaadav põhjusel – paarisprogrammeerimine on veel võrdlemisi vähelevinud ning programmeerijad kirjutavad koodi peamiselt üksi.

Programmeerimisülesannete puhul on enamasti tegemist keerukate probleemidega, millele pole enamasti ühte ja ainuõiget lahenduskäiku. Seetõttu oli kasutatud toestamist ja ette antud mõned koodijupid, mis õppijate lahenduskäiku suunasid. Tõsi, sealjuures oli ka mängus ilmselt ka praktiline aspekt: ülesannet kontrollis arvuti, mitte inimene, sest nagu MOOCidel ikka, oli ka sellel kursusel tuhandeid õppijaid.

Osalesin sellel kursusel tükk aega tagasi ja kuigi õpitud programmeerimiskeele (Python) detailid on ununenud, andis see kursus mulle hea baasarusaama programmeerimise olemusest. Need teadmised on mulle hiljem vägagi kasuks tulnud.

Kasutatud kirjandus:
Pata, K. (2013). Loeng 3: kogemuslik ja situatiivne tunnetus: õppimisteooriad ja haridustehnoloogilised rakendused [pdf-fail]. Loetud aadressil:
https://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/haridustehnoloogia-loeng-3.pdf

6 thoughts on “Situatiivne ja probleemõpe: näide avatud masskursuselt

  1. Pingback: Situatiivse ja probleemipõhise õppe näited | Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon

  2. Teet Uuemõis

    Julge proov, Kas tõepoolest on võimalik tühjalt kohalt veebipõhiselt programmeerimist õpetada. Kui Sa poleks varem sellega kokku puutunud, kas siis oleksid hakkama saanud. Panin Evernote Coursera lingi.. Idee paarisprogrammeerimisest on huvitav. Kas praktikas siis omavahel jagatakse tehtut

    1. jaanikahirv Post author

      On ikka võimalik, eks rattasõidul alustame ju ka ikkagi esimesest korrast. Minu eelteadmised enne kursusel osalemist olid siiski ka üsna olematud, aga see oligi sissejuhatav kursus ja täiesti algajatele mõeldud. Paarisprogrammeerimine käib nii, et on kaks programmeerijat ühe arvuti taga – üks programmeerib ja vaatab, mis vajab parandamist ja mis järgmine samm võib olla. Mõne aja pärast vahetavad rolle.

  3. Pingback: Ülesanne vol7 | Erki Aasamets

  4. Pingback: Õppimise toetamine: teooriad ja haridustehnoloogilised rakendused | hoorada40

  5. Pingback: Toetusmudelite ülesande tagasiside | Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon

Leave a Reply to jaanikahirv Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.