Jaanika blogi

Haridustehnoloogia praktika: eneseanalüüs nädal VII

Haridustehnoloogia praktika: eneseanalüüs nädal VII

Millega tegelesin?

Möödunud praktikanädal algas kahjuks rohke kuuma tee ja koirohuga, et nädalavahetusel üles korjatud viirust eemale tõrjuda. Teisipäevaks oli aga asi enam-vähem kombes ja võisin tööpostile naasta.

Kuna tegemist oli mu kahekuise praktika viimase täispika nädalaga, hakkasin vaikselt kõiki pooleliolevaid tegevusi kokku tõmbama. Reedeks oli planeeritud multimeediakoolituse seeria viimane päev, kuid selle jaoks ei olnud enam palju ettevalmistusi tarvis teha. Sisu oli eelnevatel nädalatel paika pandud, saata tuli vaid rutiinsed meeldetuletused osalejatele ning hoolt kanda, et asutuse enda ja välised koolitajad omavahel plaanid paika paneksid.

Muuhulgas sain valmis ka Learning Toolboxi (informaalset õppimist toetav mobiilirakendus) saksakeelse kasutusjuhendi ning saatsin see emakeelse asjatundja kätte toimetamisele. Juhendit olin alustanud juba praktikale tulles, kuid vahepeal oli multimeediakoolitusega seotud askeldused neelanud suurema osa mu ajast.

Peale selle plaanisin multimeedia koolituse sisuga kurssi viia need meistrid (Lehrwerkmeister), kes ühel või teisel põhjusel ei olnud saanud pooltel sessioonidel osaleda. Põhimõtteliselt tähendas see siis individuaalset haridustehnoloogilist nõustamist (mis õnnestumise korral on väga tõhus ning mõlemale poolele tore kogemus). Ühe meistriga õnnestus kohe individuaalkonsultatsioon kokku leppida; teise meistriga aga nii hästi ei läinud, kuna tema ajagraafik oli kuni minu äraminekuni tihedalt täis tuubitud. See viib aga ühe teise olulise teemani, millega sellel nädalal palju kokku puutusin – nimelt õppimise organisatsioonilise kontekstini.

Töökohal õppimist ei saa vaadelda töökohast endast, asutuse struktuurist ja korraldusest eraldi. Meistritega suheldes olin juba varemalt tihti kuulnud, et nende ajagraafik on väga tihe ja isegi kui tahaks uusi asju õppida, siis aega napib. See trend olevat tugevnenud just viimastel aastatel. Loomulikult tahtsin ma teada, et miks ja millest siis selline ajanappus. Ehk siis nagu Gerald Weinberg oma suurepärases probleemilahendamise raamatus küsib: “Where does the problem come from“? (suupärane tõlge oleks ehk “Kus on probleemi allikas?”).

Selgus, et vastust ei ole lihtne leida. Kui kord ühe, kord teise inimesega sellest rääkisin, koorusid välja üha uued ja uued tegurid…nii et nädala lõpuks olin endiselt ühese vastuseta.

Mis siis sellest?

Meistrite osutatud ajaprobleemi taustal nägin eriti hästi seda, mida praktiseerivad õppedisainerid tihti rõhutavad: koolitusest ei pruugi olla kasu, kui tegelik probleem on kusagil mujal. Ühesõnaga, olgu näost-näkku või e-õppena, ei pruugi koolitamine tulemusi anda, kui organisatsiooni toimimises on mingi muu tegur, mis selle mõju summutab.
Asja teeb keerulisemaks tõik, et olenevalt asutusest ei pruugi üldse selge olla, millest probleem tegelikult tuleneb. Erinevad inimesed näevad probleemi allikatena eri asju – teinekord ka seetõttu, et neil on asja kohta erinev info.

Kuidas edasi?

Kui mul tulevikus tuleb planeerida koolitust, e-õppematerjali vms asutusele/sihtgrupile, mida ma nii hästi ei tunne, siis püüan esimeste asjade hulgas välja selgitada, kas sihtgrupi töökohas või kontekstis on tegureid, mis plaanitava koolituse mõju oluliselt vähendada võivad.
Võib-olla ei anna sinna välise inimesena teinekord suurt midagi teha või osalen projektis liiga lühikest aega, kuid silmad ja mõte tuleb sellegipoolest kogu aega avatuna hoida. Küsida õigeid asju õigel ajal nii endalt kui teistelt.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *